– Varem oleks selline küsimus olnud väga segadusttekitav, võib-olla isegi ajanud mind nutma. Kuid täna (naeratab) võite seda tõesti küsida. Nii palju kui ma mäletan, pole mul kunagi olnud väga ilusaid hambaid. Pidevalt tundus, et neil on midagi viga (valesti) – liiga väiksed, mitte piisavalt valged. Kuid need on olnud väiksed mured. Tegelikud probleemid algasid palju hiljem. Neljakümnendates märkasin, et hambaid harjates oli hambahari punane. Veritsemine kordus iga päev, kuid ma arvasin, et see pole midagi hullu ja haiget see ei teinud. Noh, ainult hambad olid mõnikord tundlikud, aga kellel seda ei oleks? Lõpuks märkas minu tütar, et mu naeratus ei ole enam selline nagu varem ja ta soovitas mul minna arsti juurde. Sel õhtul uurisin peeglist oma hambaid. Igemed olid paistes ja mõnel juhul taandunud, paljastades hammaste hallikad juured. Ma imestasin väga, kuidas ma seda ei näinud …

–Jah, ma läksin varsti arsti juurde. Arst vaatas, esitas paar küsimust ja teatas – periodontiit. Ma tegelikult ei teadnudki, kuidas reageerida, sest ma ei saanud aru, mida see sõna tähendab. Mõistsin seda alles natuke hiljem, kui lugesin internetist selle haiguse kohta ja kui see hakkas progresseeruma. Hambad muutusid ahtakeseks (õhukeseks), pikaks. Tunne oli, et kui süüa midagi kõvemat, kukuvad hambad iseenesest välja. Täpselt nii juhtuski mõned aastad hiljem. Minu suureks õuduseks kukkus esimene hammas välja söömise ajal. Mõned hambad eemaldas arst, kuna need poleks püsinud nagunii. Ma isegi ei mäleta kõiki hetki, sest hambad kukkusid lihtsalt ükshaaval välja. Ma ei tea, mida süüdistada – halba hügieeni või pärilikkust, aga see on nii nagu see on…

– Kui ma mõistsin, et parodontiit võtab kõik mu hambad, hakkasin veenma end, et elan kogu oma ülejäänud elu suust eemaldatavate hambaproteesidega. Ütlesin endale, et selles pole midagi hirmsat – nii paljud inimesed elavad niimoodi. Hästi, ma tegin need proteesid lõpuks ära, aga elu ei paranenud märgatavalt. See oli päriselt märgatav, et mu hambad olid tegelikult võltsid, justkui liiga suured mu pisikese näo jaoks. Püüdsin mitte naeratada, et inimesed seda ei näeks. Ma ei saanud isegi normaalselt rääkida ega süüa. Ülemine protees püsis üsna normaalselt, aga alumine protees … Ma isegi ei ole arvestanud, mitu korda alumine hambaprotees on kõige ebasobivamal hetkel mu suust välja kukkunud. Kirjeldamatu häbi.

– Pole kahtlustki. Ma isegi ei tea, mis sõnadega teile öelda, kuidas tunnete end siis, kui hambad üksteise järel suust välja kukuvad. Ma ei varja – naisena oli see minu jaoks väga raske. Hakkasin vältima isegi oma meest, lapsi, lapselapsi. Sest milline laps armastab hambutu naeratusega vanaema? Näis, et see probleem jääb igaveseks. Lõppematu häbi blokeeris kogu mu elu – ei olnud enam ruumi hobideks ega väljas käimiseks. Sest ma mõtlesin kogu aeg ainult sellele, kuidas kõik minu hambaid vaatavad. Nii palju kui ma rääkisin oma saatusekaaslastega, siis tunnevad nad kõik ühtemoodi – neil on häbi teistega suhelda, nad ei söö kunagi võõraste juuresolekul, töökohta on võimatu leida, sest niipea kui sa avad suu on töövestlus läbi. See on hirmutav ja inimesed, kellel on oma hambad ei saa sellest aru.

-Nagu ma alguses ütlesin, proovisin ma kõigepealt oma naeratust päästa suust eemaldatavate hambaproteesidega, kuid sellest ei tulnud midagi head. Kõik oli veelgi ebameeldivam kui varem. Rääkisin avameelselt ja ausalt oma arstiga ja ta soovitas mul mõelda hambaimplantaatide peale. Arst ütles, et implantaatidega ei kaasne probleeme ja parodontiidi poolt kahjustatud luu sulamine peatub. Alguses ma isegi ei kaalunud seda võimalust, sest see pole kellelegi saladus, kui palju selline asi maksab. Samuti arvasin, et ükski implantaat ei jää mu suhu tegelikult kinni. Kuid see mõte jäi mind kuidagi kummitama. Ma hakkasin rohkem huvi tundma, rohkem lugema selle kohta ning rääkima teistega ning avastasin, et on olemas Straumann-i implantaadid, millel on väga suur paranemise protsent.

– Arvasin, et mul pole midagi kaotada ja panin endale külastusaja Straumanni implantaatidega töötavas kliinikus. Arst oli väga lahke, ehtne professionaal ja vastas kõigile küsimustele, mis mul olid. Ta ütles mulle, et implanteerimine on võimalik ka sellistel rasketel juhtudel nagu minu oma – tuleb lihtsalt valida õige implantaat. Ma selle hetkeni isegi ei teadnud, et implantaate on erinevaid! Mul soovitati valida Straumann implantaadid, mille nimeks on Roxolid SLActive. Need implantaadid kiirendavad paranemisprotsesse ja luu moodustumist implantaadi ümber, mis oli minu jaoks eriti oluline. Arsti poolt mingit survet ei olnud, nii et läksin rahulikult koju, pidasin abikaasaga nõu ja panin end lõpuks protseduurile kirja. Kohe pärast kõnet tundsin meeldivat elevust. Esimest korda paljude aastate jooksul ma arvasin, et nüüd võib elu olla palju toredam!

– Usu mind! Ma isegi ütleksin, et mitte ainult uus naeratus ei sündinud, vaid sündinud on ka uus mina. On väga hea mitte ainult neid muutusi nautida, vaid ka näha, kuidas minu pere neid naudib. Kuni ma elasin hammasteta, olin kõige ja kõigi suhtes apaatne. Ausalt, ma tundsin, et liigun aina enam depressiooni poole. Ja nüüd on nii tore käia restoranis, mängida lastelastega, näha ja suhelda oma sõpradega. Mulle isegi meeldis, kui mind pildistati! Ma teen nüüd kõike rõõmuga. Teisiti see ei saakski olla, sest jätsin hüvasti oma elu suurimate hädade ja kompleksidega.

– Ma kindlasti ei hakka valetama – hind pole odav ja see oli üks piduritest, mis pani mind pikemalt mõtlema, kas ma seda tõesti vajan. Kuid mu mees ütles mulle väga hästi: “Marta, ära mõtle pikalt, sest see on investeering sinu tervisesse ja paremasse ellu.” Tahaksin öelda sama kõikidele neile, kes kaaluvad hambaimplantaate ja mõtlevad väljamineku peale. Kui soovite vabaneda hirmust selle ees, kuidas te välja näete, nautida toitu, naeru ja elu – ärge pikalt kõhelge. Ma nimetaks hambaimplantatsiooni imeks, mis muutis kogu mu elu. Nüüd olen tõesti valmis väärikalt vananema, , millest kõik nii palju räägivad.